Mõnikord juhtub, et keegi võtab inimese palveid kuulda.
Ülikooliajal, oli parasjagu mingi jama vaesuse ning poolkuiva seadusega, hakkas üks mu sõber abielluma. Tõsi, ta tegi seda peamiselt pulmadele eelneva ärevuse nimel - tegelikult kellegagi leivakappi jagama hakata polnud tal plaanis. Pulmadele eelneva ärevuse teine nimi oli toona lubatäht millega sai minna pruutpaaride salongi ja osta kingad ning viinapoodi ja osta terve kasti viina. Uskumatu, eks! Nojah, pooled tüdrukud meie kursuselt viisid paberid perrbüroosse, et mu sõbraga abielluda, aga kõik mõtlesid viimasel hetkel ümber. Arukas otsus, kahtlemata.
Noh, ühel kenal päeval kõndisime Tartu kesklinnas, sõbral kast viina matkameeste seljakotiga turjal. Juhtus, et üks parm tahtis meilt midagi, aga ta oli ilmselgelt liiga väsinud, et artikuleerida. Püsti ta siiski seisis, teatud mööndustega, ja haaras möödujatel varrukast. Kahtlemata püüdis ta kommunikeerida, aga kes jõuab nii palju kuulata? Noh, kui meie kord tuli siis mu sõber ei hakanud teda muidugi tõukama, aga keeras temast natuke eemale. Ma ei teagi kas see oli nii planeeritud, aga eemale keerates müksas ta joodikuräbalat oma pungil seljakotiga ning see kukkus jalalt nagu niidetud.
Mõtlesin hiljem selle banaalsevõitu loo üle järele ja leidsin, et küllap ärkas meie loo peakangelane hommikul hirmsa pohmelusega - kurat teab mida ta joonud oli - ja palus mõttes kõiki jumalusi ning pühakuid kellest ta eales oli kuulnud: "Palun, palun niida mind täna jalust maha puhta viinaga! Palun, palun, palun, palun!"
Jumalus kuulis, ja tuli inimesele vastu.
